Kui ajast ja ruumist on saanud küll
siis istun
kuulan lume langemist ja mõtlen
kuhu
miks
kus
ja millega
ma oma aega olen kulutanud
seda mida nii vähe on võtta olnud
et enam
ei tea
kas sõbrad on alles
või on lumi nad vaikselt katnud
ja enam ei näe.

Olen ruumist nõnna kinni võetud
üha suuremat ruumi enda ümber loon, suurt ringi
ja lükkan
siit
ära
oma lähedased ja head ja soojad ja toredad
sest ma tahan hingata
õhku
kus ei ole sõnu
Ja vaid minu mõtteid kannab.

Ja palun tule tuul ja puhu ära
minu silmilt härmatis
et näeks
kuis aeg ja ruum on mulle korda läinud
küllalt
kaua
hoidnud
mind lumepallisõjast.

Ja päästa ära mind kurjast
ja ära saada mind kiusatusse
sest minu päralt on minu aeg ja ruum ja tunded
et ma neid ei kardaks
vaid ootaks
mõtteid
aateid
oma südamest tulema
Et saaks anda andeks oma võlad endale
ja unistuses elada.

Kui mina alles noor veel olin
Ja lapsepõlves mängisin
siis oli kiiresti ja kohe
vaja
näha seda maailma
kus olen täna
Aga siin ei ole suuri lelusid
ja magustoidu mägesid
siin
siin
siin 
siin
on ainult mõrad ja killud ja puru
näitab ennast rõõmul siiski, rõõmul siiski
ka siis kui süda täis on kurvastust.

Aga siin on hea
kui haaran soojast sõnast kinni
ja rõõmsa pilgu peidan tasku
siis on elu kui linnul oksa peal
ja ma lendan taevaste poole
sest 
tuul on
tuul on
tuul on
tuul on

ja siin istudes olen tuulest kõrgemale kantud.

Anna aega

Kõik mõtted mis enne olid on nüüd olemas 
veel seal kuskilt sees. 
Aga 
nad ei pruugi enam 
nii näida
nii tunda
nii olla 
nagu olid enne. 

Me ei näe neid nende silmadega mis olid enne. 
Nüüd tuhmimad
Nüüd hallimad
Nüüd vettinud rohkem kui enne
ja jälle enne ja uuesti enne ja ikka enne
Mõtted minevikus kinni.

Nii kirjutasin eile, kuid juba täna
silmist veidi rohkem värvi annan ära
oma 
tedretähnide arvelt
ja maailmas mõtteid on natukene rohkem
Neid minu omi
Neid sisemisi
nüüd jälle pinnale on tulnud
Ja enam enne ei ole põhiliseks.

On aega veel meil siin küllalt
et tunda
kuis sammud on raskemaks mõõdetud
kui nad tegelikult üldse olema peaks
Mõeldud
pikemaks
Loodetud
raskemaks
Nõutud
üha rohkem ja rohkem ja rohkem ajakulukamaks
Aga tegelikult
aega on
selle kiire asjaga
milleks muretseda?

vaata maailmas ei ole aega vähem
ei ole päevi vähem
ei kuid pisemaid
või aastaid vaiksemaid
me mõtleme
vähem
ja
muretseme
rohkem
nii aeg kaob, kurbusesse ja muremõtte kortsudesse
aga aega on selle kiire asjaga.

Hingan
sügavalt 
sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
puhkan
hetkeks
annan endale aega
seda, mis nii puudu tundus olevat
ja näen.

mina valitsengi aega
oma minuteid
ja näen, et aega on selle kiire asjaga
mul on aega elada
küll
ja 
veel.

sest vaata, meil on aega sama palju kui enne
lihtsalt elu on keerukam. :)

Tere

Vahel tundud sa imelik
Maailm
kantud meie muredest ja vaevadest
et
olla kord nii nagu minagi
veel hingata
oodata
mida?
tervitust ja sooja sõna
just!

Ja nii seisangi
paigal
ja lasen minna kõigil mööda
ehk näed
ehk avad siirail sõnul suu
ja suudled tuult
kuid maailmaruumi on juba
täitnud
kinni mätsitud
tuulde lastud
suud ja sõnad
nood.

Ma armastan
kui tuulest kantud ja meelest laetud
veel südamestki taga aetud
sõnad 
on mulle
ja ma näen neid oma pilvepiiril tantsimas
et päike
et kuivataks
et ei enam nutaks
sisimas see poiss
kui ära keerasid pea, et silmad ei naerataks.

Kord ehk näen su silmis oma kohta
seda mis minust
sinu
sisse
jäi
see tunne mille andsin enda seest tuulele
kanda, hoida, veel ära nõida
vaata
nüüd istub
su õlal
mu naeratuse laululind

Ja ta laulab, sulle laulab, nagu mina
seest, sisimast annab tuld edasi
ja tuult edasi
ja kandub nii
minu
oma
enda 
süda ja hing ja meel
mis sulle kord sai antud
ja sinu poolt ära murtud
Kas sa siis ei tea?
Ei tohi murda hingelinnu tiibu.

Nüüd kahekesi rändame
mu õlal ootab
et veel kord ja jälle kord ja iga kord
saaks veel minu hinguse tuules lennata
ja laulda
et
siin
ja
seal
on ühes tedretähni sinisilme kumas rõkkav naeratus
ootab lendu see lind
Kuid pole tuult
pole tormi
pole tuld

Sest sul on raske
mu
tuulel anda suud.

Kui naeratusi müüd

Ma näen ta samme veel viimseid hooge võtmas
kui hingelt asfalt on jalge alla kantud
ja ma tunnen ta silmi
enda omist vihma
võtmas
kui kord naeratuse müüb ja tuulest saab kantud.

Veel eile kui jääst süda jalad kandis
mööda su külmast peost
mulle
andsid
käe
et mind aidata, püsti, sest sa pole maas
vaid mina olen sinu jalge ees
oma viimse
penni
hinnaga
püüan osta su silmist pilved 
sest ka mina tahan nutta naerulsui

Ja ehk on liiga külm, et ingli tiivul 
saaks ära kanda su valu
Ehk veel on liiga kinni mu silmad
suletud
kasvõi tagurpidi
peaasi, et saaks nii omas maailmas loota
sinisest taevast
kus 
naeratused on tasuta 
ja suu ei võta naerurenti

ma ei kallista sind
sest need on jäetud neile kus mu süda peitub
seal kus on mu silmadesse joonistatud rõõm,
mu kõige kallim, 
just seal on viimane
rõõmujoivastuse tunne
Aga sa ei tunne seda
ei tea
vaid musta tee veel ette võtad
ja õrna naeratuse heidad silme ette mul

Nii neid naeratusi müüd
et kord tiivad saaksid endalegi
mis kannavad
su taevasesse kagusesse
et avat süli taas ootaksid
neid
kel
viimse penni eest on hinge sära ostetud
need samad naeratused näol
mis neile poetasid
aga süda sees on õrnas klaasis mõra
pea silmis puruneb
ja ikka naerulsui
nad nutta
ei
oska

Ma ei tee muud kui naeratan õrnalt
ja annan selle tasuta
ei pennigi taha saada ega vastu sinult nõua
naeratust

Ja nüüd koju sammud sean
sest tean
et seal on ka mulle kingiks naeratus
ja renti maksma ei pea.

Ulub hingekeele liputus

Kui sinilinnu tiivul vilepilli mängisin
unustuse tulekumas pesas kerra tõmbasin
Olin muretu
ja soojas
oli hing

Unistasin kuu poole ulgumisest
hääles
hinges
murtud unistuste teelt sai unistuse hüüd
ulgumise viisi
nüüd taeva poole
koon

tiirutab
Kui saba hambust puudu
vaat et endal kurku läeb
parem nii
kui
uriseda
halli kuudi ukseavas
ketis
kõik taeva poole purjetavad mõtted.

Soojas ja keras ja pehme
ei ketti näe
nina
märg
silm
On mündiviske peale jäänud maailm
Ei kulli
Ei kirja
oota
kuula
serva peal on vilepilli mäng
serva peal lontis kõrvul koer
Ma olen Labrador

 Ma istun siin ja mõtlen vaikselt, täitsa omaette, muusika on vaid kõrvus. Akna tagant pöörab detsembri tuul mulle pilgu,
 liigub aga siis omal suunal edasi, et ehk mulle homme hommikul teregi öelda.
Tahaksin ise olla ka tuul, tahaksin olla keegi, kes puudutab igat inimest, kuid kes kõigile nii loomulik
 ja tihti üsna tähtsusetu tundub.
Ma ei soovi teha tormi inimestes ja nende ümber, ma tahan olla talvine karge tuul, mis sinust läbi läeb
 ja külmavärinad toob-paneb sind soojast mõtlema, ma tahan olla otse kui su ärataja.
Tahan olla see sama tuul, kes pühapäeva hommikul su kätt külmetab ja sind nii magusast unest äratab.
Tõstaksin su välja su unest, et siis ise sinna minna, et ise saada taas osa sellest tundest, mis mind valdas unes.
 Aga ma ei saa, sest  ma olen vaid tuul, kes su higi minema pühib, kui see liigselt su otsaesisele on suvises leitsakus kuhjunud.
Ma olen see väike iilike, kes sulle krae vahele poeb, kui sa juulikuu õhtul oma kiiktoolis lesid ja raamatut loed,
 ma äratan sind sellest maailmast kuhu sa olid end peitnud ja ma loodan, et ehk saan sinna ka ise minna.
Aga ma ei saa.
 Ma muutun aasta-aastalt üha vanemaks, üha kiiremini võin ma liikuda ja üha vähem saad sa end minu eest kaitsta,
 ma olen tuul, miski ei peata mind.
Ma liuglen läbi metsa, üle laane ja üle su punastest põskedest aga ma olen nii nii üksik. Ma näen sind ja ma tahaksin koos sinuga liuelda
 aga sa sulged mu ees ukse.
Mu jõud on kadunud, ma ei näe enam endas seda rammu, ehk on nüüd aeg vaikselt vaibuda ja akna tagant veel korra läbi liuelda,
 et siis rahus unustusse vaibuda.
 Ma olen tuul, ma muudan sind,su suunda, liigutan sind omatahtsi aga ei muuda sind tegelikult kunagi, ma liuglen vaid üle sinu,
 su mõtetes pole minu jaoks kohta, ma olen tuul. Oma võimsuse tipul ei suuda mul keegi ees seista, kuid siiski liuglen ma
nii kergelt, nii kaunilt ja nii üksikult.
Varsti ma vaibun. Ei sa mind mäleta, ei sa mind taga igatse.
Olen sind liigutanud, sind suunanud, kuid alati eemale jäänud ja nüüd ma vaikselt, hääletut su akna taga vaibun, vaibun, vaibun, vaibun...

And minds paint the skies for the sun of our words to shine upon.
Words of cookies and nintendo hugs and of problems.
I am an ear for you.
Some might fly
Girls may cry
Lights may die
But the skies don't lie
I paint the sky with my ideas
so the sun of my heart can help them shine.
In bright colors it says:
Thank you for listening, thank you for talking.