Ma istun siin ja mõtlen vaikselt, täitsa omaette, muusika on vaid kõrvus. Akna tagant pöörab detsembri tuul mulle pilgu,
 liigub aga siis omal suunal edasi, et ehk mulle homme hommikul teregi öelda.
Tahaksin ise olla ka tuul, tahaksin olla keegi, kes puudutab igat inimest, kuid kes kõigile nii loomulik
 ja tihti üsna tähtsusetu tundub.
Ma ei soovi teha tormi inimestes ja nende ümber, ma tahan olla talvine karge tuul, mis sinust läbi läeb
 ja külmavärinad toob-paneb sind soojast mõtlema, ma tahan olla otse kui su ärataja.
Tahan olla see sama tuul, kes pühapäeva hommikul su kätt külmetab ja sind nii magusast unest äratab.
Tõstaksin su välja su unest, et siis ise sinna minna, et ise saada taas osa sellest tundest, mis mind valdas unes.
 Aga ma ei saa, sest  ma olen vaid tuul, kes su higi minema pühib, kui see liigselt su otsaesisele on suvises leitsakus kuhjunud.
Ma olen see väike iilike, kes sulle krae vahele poeb, kui sa juulikuu õhtul oma kiiktoolis lesid ja raamatut loed,
 ma äratan sind sellest maailmast kuhu sa olid end peitnud ja ma loodan, et ehk saan sinna ka ise minna.
Aga ma ei saa.
 Ma muutun aasta-aastalt üha vanemaks, üha kiiremini võin ma liikuda ja üha vähem saad sa end minu eest kaitsta,
 ma olen tuul, miski ei peata mind.
Ma liuglen läbi metsa, üle laane ja üle su punastest põskedest aga ma olen nii nii üksik. Ma näen sind ja ma tahaksin koos sinuga liuelda
 aga sa sulged mu ees ukse.
Mu jõud on kadunud, ma ei näe enam endas seda rammu, ehk on nüüd aeg vaikselt vaibuda ja akna tagant veel korra läbi liuelda,
 et siis rahus unustusse vaibuda.
 Ma olen tuul, ma muudan sind,su suunda, liigutan sind omatahtsi aga ei muuda sind tegelikult kunagi, ma liuglen vaid üle sinu,
 su mõtetes pole minu jaoks kohta, ma olen tuul. Oma võimsuse tipul ei suuda mul keegi ees seista, kuid siiski liuglen ma
nii kergelt, nii kaunilt ja nii üksikult.
Varsti ma vaibun. Ei sa mind mäleta, ei sa mind taga igatse.
Olen sind liigutanud, sind suunanud, kuid alati eemale jäänud ja nüüd ma vaikselt, hääletut su akna taga vaibun, vaibun, vaibun, vaibun...