Kui ajast ja ruumist on saanud küll
siis istun
kuulan lume langemist ja mõtlen
kuhu
miks
kus
ja millega
ma oma aega olen kulutanud
seda mida nii vähe on võtta olnud
et enam
ei tea
kas sõbrad on alles
või on lumi nad vaikselt katnud
ja enam ei näe.

Olen ruumist nõnna kinni võetud
üha suuremat ruumi enda ümber loon, suurt ringi
ja lükkan
siit
ära
oma lähedased ja head ja soojad ja toredad
sest ma tahan hingata
õhku
kus ei ole sõnu
Ja vaid minu mõtteid kannab.

Ja palun tule tuul ja puhu ära
minu silmilt härmatis
et näeks
kuis aeg ja ruum on mulle korda läinud
küllalt
kaua
hoidnud
mind lumepallisõjast.

Ja päästa ära mind kurjast
ja ära saada mind kiusatusse
sest minu päralt on minu aeg ja ruum ja tunded
et ma neid ei kardaks
vaid ootaks
mõtteid
aateid
oma südamest tulema
Et saaks anda andeks oma võlad endale
ja unistuses elada.

Kui mina alles noor veel olin
Ja lapsepõlves mängisin
siis oli kiiresti ja kohe
vaja
näha seda maailma
kus olen täna
Aga siin ei ole suuri lelusid
ja magustoidu mägesid
siin
siin
siin 
siin
on ainult mõrad ja killud ja puru
näitab ennast rõõmul siiski, rõõmul siiski
ka siis kui süda täis on kurvastust.

Aga siin on hea
kui haaran soojast sõnast kinni
ja rõõmsa pilgu peidan tasku
siis on elu kui linnul oksa peal
ja ma lendan taevaste poole
sest 
tuul on
tuul on
tuul on
tuul on

ja siin istudes olen tuulest kõrgemale kantud.