Tere

Vahel tundud sa imelik
Maailm
kantud meie muredest ja vaevadest
et
olla kord nii nagu minagi
veel hingata
oodata
mida?
tervitust ja sooja sõna
just!

Ja nii seisangi
paigal
ja lasen minna kõigil mööda
ehk näed
ehk avad siirail sõnul suu
ja suudled tuult
kuid maailmaruumi on juba
täitnud
kinni mätsitud
tuulde lastud
suud ja sõnad
nood.

Ma armastan
kui tuulest kantud ja meelest laetud
veel südamestki taga aetud
sõnad 
on mulle
ja ma näen neid oma pilvepiiril tantsimas
et päike
et kuivataks
et ei enam nutaks
sisimas see poiss
kui ära keerasid pea, et silmad ei naerataks.

Kord ehk näen su silmis oma kohta
seda mis minust
sinu
sisse
jäi
see tunne mille andsin enda seest tuulele
kanda, hoida, veel ära nõida
vaata
nüüd istub
su õlal
mu naeratuse laululind

Ja ta laulab, sulle laulab, nagu mina
seest, sisimast annab tuld edasi
ja tuult edasi
ja kandub nii
minu
oma
enda 
süda ja hing ja meel
mis sulle kord sai antud
ja sinu poolt ära murtud
Kas sa siis ei tea?
Ei tohi murda hingelinnu tiibu.

Nüüd kahekesi rändame
mu õlal ootab
et veel kord ja jälle kord ja iga kord
saaks veel minu hinguse tuules lennata
ja laulda
et
siin
ja
seal
on ühes tedretähni sinisilme kumas rõkkav naeratus
ootab lendu see lind
Kuid pole tuult
pole tormi
pole tuld

Sest sul on raske
mu
tuulel anda suud.