Kui naeratusi müüd

Ma näen ta samme veel viimseid hooge võtmas
kui hingelt asfalt on jalge alla kantud
ja ma tunnen ta silmi
enda omist vihma
võtmas
kui kord naeratuse müüb ja tuulest saab kantud.

Veel eile kui jääst süda jalad kandis
mööda su külmast peost
mulle
andsid
käe
et mind aidata, püsti, sest sa pole maas
vaid mina olen sinu jalge ees
oma viimse
penni
hinnaga
püüan osta su silmist pilved 
sest ka mina tahan nutta naerulsui

Ja ehk on liiga külm, et ingli tiivul 
saaks ära kanda su valu
Ehk veel on liiga kinni mu silmad
suletud
kasvõi tagurpidi
peaasi, et saaks nii omas maailmas loota
sinisest taevast
kus 
naeratused on tasuta 
ja suu ei võta naerurenti

ma ei kallista sind
sest need on jäetud neile kus mu süda peitub
seal kus on mu silmadesse joonistatud rõõm,
mu kõige kallim, 
just seal on viimane
rõõmujoivastuse tunne
Aga sa ei tunne seda
ei tea
vaid musta tee veel ette võtad
ja õrna naeratuse heidad silme ette mul

Nii neid naeratusi müüd
et kord tiivad saaksid endalegi
mis kannavad
su taevasesse kagusesse
et avat süli taas ootaksid
neid
kel
viimse penni eest on hinge sära ostetud
need samad naeratused näol
mis neile poetasid
aga süda sees on õrnas klaasis mõra
pea silmis puruneb
ja ikka naerulsui
nad nutta
ei
oska

Ma ei tee muud kui naeratan õrnalt
ja annan selle tasuta
ei pennigi taha saada ega vastu sinult nõua
naeratust

Ja nüüd koju sammud sean
sest tean
et seal on ka mulle kingiks naeratus
ja renti maksma ei pea.