Kõik mõtted mis enne olid on nüüd olemas
veel seal kuskilt sees.
Aga
nad ei pruugi enam
nii näida
nii tunda
nii olla
nagu olid enne.
Me ei näe neid nende silmadega mis olid enne.
Nüüd tuhmimad
Nüüd hallimad
Nüüd vettinud rohkem kui enne
ja jälle enne ja uuesti enne ja ikka enne
Mõtted minevikus kinni.
Nii kirjutasin eile, kuid juba täna
silmist veidi rohkem värvi annan ära
oma
tedretähnide arvelt
ja maailmas mõtteid on natukene rohkem
Neid minu omi
Neid sisemisi
nüüd jälle pinnale on tulnud
Ja enam enne ei ole põhiliseks.
On aega veel meil siin küllalt
et tunda
kuis sammud on raskemaks mõõdetud
kui nad tegelikult üldse olema peaks
Mõeldud
pikemaks
Loodetud
raskemaks
Nõutud
üha rohkem ja rohkem ja rohkem ajakulukamaks
Aga tegelikult
aega on
selle kiire asjaga
milleks muretseda?
vaata maailmas ei ole aega vähem
ei ole päevi vähem
ei kuid pisemaid
või aastaid vaiksemaid
me mõtleme
vähem
ja
muretseme
rohkem
nii aeg kaob, kurbusesse ja muremõtte kortsudesse
aga aega on selle kiire asjaga.
Hingan
sügavalt
sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
puhkan
hetkeks
annan endale aega
seda, mis nii puudu tundus olevat
ja näen.
mina valitsengi aega
oma minuteid
ja näen, et aega on selle kiire asjaga
mul on aega elada
küll
ja
veel.
sest vaata, meil on aega sama palju kui enne
lihtsalt elu on keerukam. :)
Vahel tundud sa imelik
Maailm
kantud meie muredest ja vaevadest
et
olla kord nii nagu minagi
veel hingata
oodata
mida?
tervitust ja sooja sõna
just!
Ja nii seisangi
paigal
ja lasen minna kõigil mööda
ehk näed
ehk avad siirail sõnul suu
ja suudled tuult
kuid maailmaruumi on juba
täitnud
kinni mätsitud
tuulde lastud
suud ja sõnad
nood.
Ma armastan
kui tuulest kantud ja meelest laetud
veel südamestki taga aetud
sõnad
on mulle
ja ma näen neid oma pilvepiiril tantsimas
et päike
et kuivataks
et ei enam nutaks
sisimas see poiss
kui ära keerasid pea, et silmad ei naerataks.
Kord ehk näen su silmis oma kohta
seda mis minust
sinu
sisse
jäi
see tunne mille andsin enda seest tuulele
kanda, hoida, veel ära nõida
vaata
nüüd istub
su õlal
mu naeratuse laululind
Ja ta laulab, sulle laulab, nagu mina
seest, sisimast annab tuld edasi
ja tuult edasi
ja kandub nii
minu
oma
enda
süda ja hing ja meel
mis sulle kord sai antud
ja sinu poolt ära murtud
Kas sa siis ei tea?
Ei tohi murda hingelinnu tiibu.
Nüüd kahekesi rändame
mu õlal ootab
et veel kord ja jälle kord ja iga kord
saaks veel minu hinguse tuules lennata
ja laulda
et
siin
ja
seal
on ühes tedretähni sinisilme kumas rõkkav naeratus
ootab lendu see lind
Kuid pole tuult
pole tormi
pole tuld
Sest sul on raske
mu
tuulel anda suud.
Ma näen ta samme veel viimseid hooge võtmas
kui hingelt asfalt on jalge alla kantud
ja ma tunnen ta silmi
enda omist vihma
võtmas
kui kord naeratuse müüb ja tuulest saab kantud.
Veel eile kui jääst süda jalad kandis
mööda su külmast peost
mulle
andsid
käe
et mind aidata, püsti, sest sa pole maas
vaid mina olen sinu jalge ees
oma viimse
penni
hinnaga
püüan osta su silmist pilved
sest ka mina tahan nutta naerulsui
Ja ehk on liiga külm, et ingli tiivul
saaks ära kanda su valu
Ehk veel on liiga kinni mu silmad
suletud
kasvõi tagurpidi
peaasi, et saaks nii omas maailmas loota
sinisest taevast
kus
naeratused on tasuta
ja suu ei võta naerurenti
ma ei kallista sind
sest need on jäetud neile kus mu süda peitub
seal kus on mu silmadesse joonistatud rõõm,
mu kõige kallim,
just seal on viimane
rõõmujoivastuse tunne
Aga sa ei tunne seda
ei tea
vaid musta tee veel ette võtad
ja õrna naeratuse heidad silme ette mul
Nii neid naeratusi müüd
et kord tiivad saaksid endalegi
mis kannavad
su taevasesse kagusesse
et avat süli taas ootaksid
neid
kel
viimse penni eest on hinge sära ostetud
need samad naeratused näol
mis neile poetasid
aga süda sees on õrnas klaasis mõra
pea silmis puruneb
ja ikka naerulsui
nad nutta
ei
oska
Ma ei tee muud kui naeratan õrnalt
ja annan selle tasuta
ei pennigi taha saada ega vastu sinult nõua
naeratust
Ja nüüd koju sammud sean
sest tean
et seal on ka mulle kingiks naeratus
ja renti maksma ei pea.
