Ma istun siin pimedas toas, üksi.
Maailm on kaotanud hääled, mul on külm.
Peas uitavad muusika ja värvide asemel surmamotiivid.
Ma olen kui oma rännaku viimasel astmel...
Kuid siis avaneb uks, ühtäkki pimedus kaob ja asendub värvidega,
mul hakkab soe,ma kuulen õues lapsi mängimas ja
eemalt kostub trammi mürin,
peast kadunud on surm ja ma tunnen elujõudu voolamas eneses taaskord...
Läbi kõige selle kostub kui ingli hääl:
"Noh, mis sa unistad, tuled sööma ka juba või?"
Ma tõusen, kõnnin kööki ja
maailm on minu jaoks...
Minu õnne ja elujõu saladus-
avada tuleb vaid uks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar