Kuulan tunde ja tunde

mere ainukest lauset,

mõeldes,

kuidas see kirjutatakse.

Pehme, valge ja koheva lumega kaetud jässakas kask,
hiilgamas  hommikuse põletava päikese paistel.
Ta lummav helk painab mind,
ta kui üritaks mind tõusma sundida,
lausa tirib mind ülesse.


Värsked ja soojad pannkoogid lõhnamas,
nende kõrval seismas purk magusat mustikamoosi,
mis on valminud vanaema hoolsa pilgu all.
Nende lõhn kui tirib mind enda poole,
lausa karjub:" tule,tule!"

Kõnnin uniselt kööki, kell on 10,
käes on jällegi laupäev.
Ma olen alati laupäeva armastanud.

Avage uks

Ma istun siin pimedas toas, üksi.

Maailm on kaotanud hääled, mul on külm.

Peas uitavad muusika ja värvide asemel surmamotiivid.

Ma olen kui oma rännaku viimasel astmel...

Kuid siis avaneb uks, ühtäkki pimedus kaob ja asendub värvidega,

mul hakkab soe,ma kuulen õues lapsi mängimas ja

eemalt kostub trammi mürin,

peast  kadunud on surm ja ma tunnen elujõudu voolamas eneses taaskord...

Läbi kõige selle kostub kui ingli hääl:

"Noh, mis sa unistad, tuled sööma ka juba või?"

Ma tõusen, kõnnin kööki ja

maailm on minu jaoks...

Minu õnne ja elujõu saladus-

avada tuleb vaid uks.