Ma istun siin ja mõtlen vaikselt, täitsa omaette, muusika on vaid kõrvus ja akna tagant pöörab detsembri tuul mulle pilgu, liigub aga siis omal suunal edasi, et ehk mulle homme hommikul teregi öelda.
Tahaksin ise olla ka tuul, tahaksin olla keegi, kes puudutab igat inimest, kuid kes kõigile nii loomulik ja tihti üsna tähtsusetu tundub.
Ma ei soovi teha tormi inimestes ja nende ümber, ma tahan olla talvine karge tuul, mis sinust läbi läeb ja külmavärinad toob-paneb sind soojast mõtlema, ma tahan olla otse kui su ärataja.
Tahan olla see sama tuul, kes pühapäeva hommikul su kätt külmetab ja sind nii magusast unest äratab.
Tõstaksin su välja su unest, et siis ise sinna minna, et ise saada taas osa sellest tundest, mis mind valdas unes. Aga ma ei saa, sest ma olen vaid tuul, kes su higi minema pühib, kui see liigselt su otsaesisele on suvises leitsakus kuhjunud.
Ma olen see väike iilike, kes sulle krae vahele poeb, kui sa juulikuu õhtul oma kiiktoolis lesid ja raamatut loed, ma äratan sind sellest maailmast kuhu sa olid end peitnud ja ma loodan, et ehk saan sinna ka ise minna.
Aga ma ei saa.
Ma muutun aasta-aastalt üha vanemaks üha kiiremini võin ma liikuda ja üha vähem saad sa end minu eest kaitsta, ma olen tuul, miksi ei peata mind.
Ma liuglen läbi metsa, üle laane ja üle su punastest põskedest aga ma olen nii nii üksik. Ma näen sind ja ma tahaksin koos sinuga liuelda aga sa sulged mu ees ukse.
Mu jõud on kadunud, ma ei näe enam endas seda jõudu, ehk on nüüd aeg vaikselt vaibuda ja akna tagant veel korra läbi liuelda, et siis rahus unustusse vaibuda.
Ma olen tuul, ma muudan sind-su suunda, liigutan sind omatahtsi aga ei muuda sind tegelikult kunagi, ma liuglen vaid üle sinu, su mõtetes pole minu jaoks kohta, ma olen tuul. Oma võimsuse tipul ei suuda mul keegi ees seista, kuid siiski liuglen ma nii kergelt, nii kaunilt ja nii ükskult.
Varsti ma vaibun. Ei sa mind mäleta, ei sa mind taga igatse. Olen sind liigutanud, sind suunanud, kuid alati eemale jäänud ja nüüd ma vaikselt, hääletut su akna taga vaibun...
teisipäev, 30. november 2010
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Ma kõnnin mööda teed
1. Ei suuda isegi kaunid kuldkollased kardinad varjata seda teisipäeva hommiku hallust ja vihmasust.On hommik, kell on umbes kümne kanti ja olen värskelt üles ärganud. Olen tänasel päeval millegipärast, vaatamata kõigele sellele kurbusele ja hallusele ikkagi rõõmus.Ma ajan end oma vanast logisevast ja kägisevast voodist püsti, viskan kärmelt selga riided, mis küllaltki kortsus kuna eelmisel õhtul ei olnud viitsimist neid eriti korralikult tooli peale panna.Teksad, sokid, triiksärk ja koolikott, muud vast ei olegi vaja. Ja muidugi ka mu hall soni.
Kõnnin oma toast välja, köögist jookseb mind tervitama kallis koer, kes juba nii vana, et tihti ei jaksa enam trepistki üles tulla, siiski võtab ta vaevaks minu juurde just joosta ja see teeb minu rõõmsa meele kuidagi kurvaks, sest ma tean, et ehk võib juhtuda nii, et järgmisel aastal mu kallis koer enam mulle seda rõõmu ei osuta.Olen tihti selle üle mõelnud ja see muudab mind väga kurvaks, olen ma ju selle sama kalli koeraga kasvanud, harjunud sellega, et ta karvad katavad pea poolt meie korterit ja, et ta hingeõhk ei ole just kõige värskem.
Too karvane krants, pool saksalambakoera ja teine pool kollit on mulle kallim kui parimad sõbradki.
Ema veel magab, ma üritan vaikselt liikuda, et teda mitte äratada, astun kööki, võtan koera endaga kaasa ja avan külmkapi ukse, mis pesitseb köögi kirde poolses osas. Kapist vaatab mulle vastu üksik jogurt, mida ma ära süüa ei saa, kuna selle sööb ema. Peab vast endale mõne võileiva tegema ja siis vahetunni ajal lihtsalt poodi minema. Käes nuga, vehin kärmelt valmis endale viis võileiba, need saavad kiirelt ka uue kodu mu kõhus ja koera omas, sest ta kurvad silmad on jätkuvalt minu jaoks liiga tugevad, pole neile suutnud siiani vastu panna.
Tänasel hommikul on mu peas kuidagi nii palju erinevaid mõtteid: fantaasiaid, filosoofilisi mõtteid ja igasuguseid muid mälestusi. Pähe kargas ka üks mu lemmik luuletus. Too luuletus, mis on nii lihtne ja samas nii võimas ja sügav, tol teosel ei ole autorit, kuid sel pole tähtsust, sest ainus, mida tolle luuletuse juures vaja teada, on see, et too on tulnud läbi raskuste, ja südamest on see paberile valgunud. Nüüd teilegi selle luuletuse ma toon:
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
2. Rahakott? olemas. Telefon? olemas. Müts? olemas. Võtmed...
olemas. Olles üles leidnud kõik mis algavaks koolipäevaks vajalik, viskan ma ka oma koolikoti selga ja asun ust avama, sellepeale hakkab aga karjuma koer, ema ärkab ja ajab end kiirelt voodist püsti. Samal ajal kui ema oma toast minu poole liigub, et mulle head koolipäeva soovida, saadan ma koerale hukkamõistva pilgu, olin ma ju juba 10 minutit vaeva näinud, et mitte ema äratada.
Võti välimises lukuaugus, keeran korra, kaks ja sean sammud trepikoja poole. Mõtlen tunniplaanist ja sellest, kas mul on kõik asjad selged. Kordan peas üle veel mõned terminid, mõned valemid ja jään taaskord rahule, mul mälu ei ole mind ka täna hommikul alt vedanud.
Ma leian, et siiani ongi minu edu pant olnud mu mälu, ma ei õpi kodus üle 30 minuti ja ma ei õpi vahelt enne suuri töid üldse, olen endas nii kindel ja seda ka põhjusega, olen siiani vaid korra läbi kukkunud ja tol korral kukkusin läbi ka korralikult, puhas 2 ja isegi mitte päästva 3 hõngu ei olnud selles töös ja see tegi mind üllatavalt rõõmsaks, sest nüüd ma tean mis tunne see on, kui ikka mitte midagi ei tule meelde, kui midagi ei oska ja kui isegi spikerdada ei saa.
Tulles tagasi aga tänasesse päeva, siis olin vast jõudnud vaid trepi keskpaika, kuskile 2. korruse juurde, kui mu ees avanes uks, mis peaaegu mind tabas, uksest väljus keskealine mees, kes ei palunud vabadust, kuigi ma sain aru, et ta teadis, et ma olin tänu temale, peaaegu oma pea metallist uksega kokku viinud. See ärritas mind, miks ei võinud ta vabandust paluda, kas asi on selles, et ma olen ehk eestlane või on asi selles, et ma olen noor? Kuigi ma usun, et asi ei ole üldse selles, kes mina olen, vaid selles, kes tema on- kibestunud, harimatu kõbi.
Olles eelnevast ärritunud, asusin ma taaskord trepist alla liikuma, nüüd jõudsin esimese korruseni, ka selle uks avanes, aga see kord olin ma kiirem, lükkasin seda veidi ja kuulsin ukse tagant vaiksel häälel: "Mis see siis nüüd on?" Siis ma nägin-ma olin valinud oma nn kättemaksuks umbes 70 aastase tädikese. Oi jah, valmistusin kiirelt lahkuma kuid enne, kui ma seda teha jõudsin, nägin ma, et tädikese suu hakkas avanema, ma lootsin, et suudan oma kõrvad katta, suudan ehk joosta või midagi muud taolist teha, et pääseda sellest sõnade valangust, mis minu poole nüüd sealt suunduma asus, ma ei olnud valmis võtma vastu kõike seda viha, mis minu vanuste suunas sealt tulema valmistus. Sealt need aga tulid, need laused jõudsid mu pähe enne kui tädike neid lausudagi jõudis: Noorus on hukas! Vahi nolki, tuleb vanainimest lükkama! Poisiraisk, sulle peaks politsei kutsuma! jne. Enne aga, kui olin kõik need laused oma peas kokku lugenud, avas tädike suu ja lausus: pojake kas sa saaksid mind aidata, mul oleks vaja ratas alla saada, ehk aitad vanainimest? Ehmunult kuid kõhklemata vastasin jaatavalt ja asusin ratast alla vedima.
Olid veel mõned sammud jäänud aiaväravani, tädike oli minust juba oma rattaga mööda sõitnud ja mind veelkord tänanud ja ma kirusin end, et olin nii lollilt käitnud, ei olnud ma ju palju parem kui too mees, keda kõbiks kutsusin. Kuid samas, too enesekirumine tõi mind tagasi ühe mõtte juurde-kui tihti juhtub see, et noori kirutakse vanemate poolt? Üsna tihti, ehk suuremal osal kordadest ka ilma asjata, tihti kõigepealt kirutakse ja ei üritatagi viisakusega ja sealt tuleneb vastastikune viha vanurite ja noorte vahel, või ka noorte ja keskealiste või nooremategi vahel. Kuid ma otsustasin selle teema unustada, mis ma ikka varajasel hommikutunnil end selliste mõtetega painan, pigem meenutan mõnd head luuletust või ehk tsitaati.
Pika meenutamise järel ei tule ühtegi head luuletust meelde, midagi oleks samas vaja.
Oi, mul on ju kotis üks luulekogu, nimega "Salve", löön selle keskelt lahti ja leian luuletuse, mis kohe meele veidi rõõmsamaks teeb, on teine ju niivõrd vaimukas aga samas ka sügav. Kui tõesti tolle luuletuse peale veidi rohkem mõelda ja ehk seda natuke rohkem seedida, anda sellele luuletusele aega, pöördudes tema poole viisakuse ja lugupidamisega, ehk avab toogi end meile? Ja kui avab, ehk peaksime õppust võtma? Aga nüüd siis too luuletus:
Henn-Kaarel Hellat “Alaleütlev”
on kõige ohtlikum
kääne
Vastab küsimustele
kellele
millele
aga siis tuleb veel
küsida
mida
kui palju
mille eest
kunas
kuidas
miks
ja kas ikka tasub
ega keegi ei solvu
on see ikka seaduslik
mis ma vastu saan
3. Värav sulgub ja ma leian end Erika tänavalt, minust vasakule jääb vana politseijaoskond ja otse minu ees ilutseb tondiloss, millest ma midagi ei tea. Kuid siiski tundub ta mulle nii tuttav.
Ma näen vahel selles vanas tondilossis ennast, nii kaua kui mina olen Erika tänaval elanud, on ta seal seisnud, tühja ja kurvana. Enne siia kolimist olin ka mina tühi ja kurb. Ma näen kuidas see maja soovib, et taas ta ruumides pulbitseks elu, ma näen, et ta ihkab kas või korra taaskord kuulda inimeste sõnu, olgu need kas sosinad, või karjed, või hõiked. Too maja, too vana, räämas ja kole maja, mis kunagi nii uhkelt ilutses üle tänava, olles suurim, kõige uhkem ja teiste poolt austatud, nüüd on ta vajunud unustuste hõlma. Too maja on kui mina enne mu uut algust ja iga kord, kui ma seda maja näen, soovin ma, et ka see maja saaks uue alguse, et tema ruumides jookseks ehk taas lapsed, või käiks vilgas töö, või oleks muusem.
Ma ei tea, miks too suur loss on nii halvas seisus, miks ei ole keegi seda restaureerinud, sellesse uut elu sisse puhunud, või seda lammutanud, keegi oleks ju võinud tolle maja piinad lõpetada, aga ei, siin ta on, ta piinleb ja öösiti võib kuulda, kuis tuul ta katust mööda hiilib ja kuis too maja vihma käes või kuu paistel oma kurba viit ulub. See maja-kord nii ilus ja uhke, on kui metafoor igaühele, kes on unustatud või hüljatud ja neile, kes vajavad abi ja tuge või seda, et keegi nende piinad lõpetaks.
Ma kõnnin kärmel sammul edasi- kui kuskile minna, siis pigem juba kiirest.
Kuid kas too mõtlemine ei ole veidi vale? Just kiire elutempo viib ju eluea alla, tekitab stressi ja sealt tulenevad muud probleemid? Kas me ei peaks varuma endale aega, et iga asi mis me teeme,saaks tehtud korralikult ja, et me saaks nautida just seda teekonda, kas või sellist, mida me läbime iga päev, see tee, mille jooksul võime oma elus nii paljus selgusele jõuda, kuid ka sel rajal, mille läbimine, võib kesta vaid 20 minutit, võime me leida ka oma lõpu. Just see teekond harib meid, paneb meid mõtlema ja nägema asju teisest küljest. Teades seda, kõnnin ma ikkagi sama kiirelt, ehk kiiremini ja ma ei tea miks. Ehk on elu oma reeglid seadnud ja ehk on minu saatus liikuda kiirelt ja peatumata ja nii jään ma ehk ilma just sellest rajast, mis tuleb läbida, jään ilma sellest teekonnast ja sellega ehk kaasnevast eneseleidmisest. Ehk ma peaksin hoopis tundma õnne, sest tol teekonnal võib ju mind ees oodata palju õnnetust, palju valu ja ma näeksin ehk kõike seda taas mida olen läbi elanud: näen inimesi, kelle asemel ma võiksin ise istuda, kelle asemel ise kummutaksin odekolonni pudelit ja ümiseksin kurba viit. Kuid samas tooks see teekond mulle ka kindlasti rõõmu, ma näeksin sõpru, oma peret ja kõiki neid, kes on minust teinud selle, kes ma olen nüüd. Siin tekibki mul küsimus, kus on õnne piir?
Ain Kaalep “Õnne piir”
Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.
Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.
Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.
Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.
Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununed,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.
Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.
Näen ka puud, mis enda kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.
Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.
See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.
Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.
Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.
Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.
Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.
Oled sada korda sada, mitte üks ja mitte kaks.
Elu helk ja surma sära kaovad ära sootumaks.
Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.
Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenut
vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist: ei naer, ei nutt.
- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - -
- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – -
Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.
Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
Ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.
Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.
4. Astun sammu, siis veel mõned ja varsti ongi too vana maja mu selja taga. Peast hakkavad juba kaduma need mõtted, mis enne peas keerlesid ja hetkeline kurbus asendub, ehk meloodiaga, või ehk luulega, või ehk millegi muuga.
Ma jalutan üle pisikese ristmiku ja möödun veel ühes lagunevast majast ja ka sellest möödudes jõuan ma pisikese pargini. Näen juba hommikul vara lapsi kiikedel ja liivakastis, ka pingil näen üht inimest. Ei ma näen rohkem inimvaret,sest täisväärtuslikuks inimeseks ei ole teda vast paslik kutsuda. Tema silmist ei tule rõõmsaid pilke nagu neid on tuleb laste silmist. Nendest kahest paistes ja tursunud sinisest silmast on näha vaid piiritut kurbust. Ehk paistab sealt ka midagi ilusat- mälestusi elust, mis tal kunagi oli, siis kui tal oli kodu, kui tal oli ehk pere ja tuttavad kellega koos sai aega veedetud. Need mälestused, ükskõik kui rõõmsad aga ei ole siiski täis elu. Iga mälestus teeb vaid haiget ja suunab käe taas selle pudeleid täis koti kõrvale, kus seisab pisike rohelise kirjaga pudel, kummutab seda korra ja vajub sinna pingi peale tagasi. Mu silma ei valgu pisar ja ka ei lasku mu käsi taskusse, et sealt ehk mõni kroon võtta ja need talle pihku suruda. Miks, sest... Kui aus olla, siis ma ei teagi miks ma seda ei teinud. Ehk kummitas veel mind loeng mida kuulasin, kus räägiti just, et too mõni kroon mis ma annaks teeks rohkem kahju kui kasu, pikendaks vaid piinu ja ei tooks lahendust? Miks ei aita ma siis teistmoodi?
Ehk v6tan tal käest kinni, viin ta kuskile, kust ta saaks abi ja tuge? Aga samas, ta on must ja räpane, ta haiseb ja ta kannab ehk haigusi, mille nime ma hääldadagi ei suuda.
Ja nii ta istub seal ja mina kõnnin edasi, hing on kuidagi tühi. Vaid paar sammu jõuan teha, vaatan seekord vasemale ja näen kuis kaugel, kuid samas siiski minu silme all, ajab väriseval käel oma juba niigi ära torgitud veenidesse süstalt üks noor naine, ma tean teda, ta elas kunagi minu tänaval. Ma teen juba sammu sinnapoole, et ta käest see süstal tõmmata, see murda ja siis võtta kinni tolla naise käest, et teda aidata ja siis...
Jõuan vanemate majade vahelt välja ja juba uuemasse tänava poolde. Ma jään seisma ja hingan korra sügavalt, mu silmadesse ei valgu siiski ühtegi pisarat, ma teen südame kõvaks ja astun edasi. Ma olen üllatunud iseenese isekuses, ma ei pea end halvaks inimeseks, aga ma ei suuda üle saada sellest vastikusest, mida ma tunnen selle halva ees ja selle nõrkuse ees ,mida ma näen. Ma olen ise ka raskustes olnud, põhjas ära käinud, aga mina ei andnud alla, miks nemad siis ei saa enesega hakkama? Ja siis too vastikus nende vastu muutub kärmelt vastikuseks minu enese vastu. Kui mina seal pingi peal istuks, siis paluks ma ise ju ka almust, sealt tulla välja on tihti pea võimatu. Siin ma olen, mul on kõik korras ja ma ei suuda teisi aidata ja ma ei taha, sest...
Pea täis neid mõtteid, seisatan veelkord, võtan kotist ühe paberi ja kirjutan mõned read:
Sa näed aga sa ei aita.
Kuis silmist valgub põskedele pisar.
Sa näed.
Kuis trepist üles rühib vanur.
Sa näed.
Ma kukun ja kukun aina sügavamale.
Sa näed aga sa ei aita, sest sa ei saa.
Miks sa ei saa?
5. Jätkuvalt on mu jalge all hall ja krobeline tee. Ma võtan kotist kõrvaklapid ja ühendan need telefoniga. Kõrvu voogav muusika on kui palsam mu hingele, ma muutun üha rõõmsamaks ja täna juba läbielatu hakkab ehk selja taha jääma.
Mulle kõnnivad vastu isa ja tema ehk esimeses või teises klassis käiv poeg. Isa silmist on maailma kiirgamas määratut uhkust oma poja üle. Poeg seevastu näib end isa käevangus tundvat nii turvaliselt, nii rõõmsalt ja nii uhkelt. Ka mina soovin kunagi olla selline isa ja näha oma pojast sirgumas meest, tunda rõõmu ja kurbust koos temaga ja olla olemas, kui temal mind vaja on.
Ma jõuan astuda veel vaid mõne sammu, kui katuselt kukkuv leht mu ette maha langeb. Ma jälgisin kogu ta lendu ja selle nii kerges ja looklevas ilus leidsin ma taaskord oma rõõmu. Ma tunnen, kuis mu näole valgub lai naeratus, elujõud on taas minus voolamas ja ma näen kõike enda ümber taas nii kireva ja kaunina. Ühtäkki on kõik muutnud.
Oh kuidas ma soovin seda rõõmu teistega jagada! Aga ma ju saan seda teha. Ma kavatsen koolis kõiki teisi oma naeratusega nakatada, kavatsen meetodeid valimata nende näole manada laia, suure ja nii ilusa naeratuse.
Kuid need meetodid ma pean enne välja mõtlema, pean vast oma huumori arsenalist lagedale tooma naljad, mida olen mustadeks päevadeks hoidnud? Vast pean ka need ette tooma, mis ehk ei tohikski päevavalgust näha?
Ma tunnen end nüüd veel rõõmsamana, mul on seatud siht. Ma tunnen, et ehk on minu töö inimesi verbaalselt raputada? Panna neid oma sõnadega mõtlema, panna neid end muutma, on mul selleks õigus? Muidugi on, kõigil on, sinul ka, sest aitamine ei ole keelatud, head teha ei ole taunitav. Ka tänapäeval jätkub siiski headust ja ka mõistust headuse hindamiseks.
Oma lootuse-, ootuse- ja rõõmusegases meeleolus olen ma jõudnud vaid ehk 10 meetri kaugusele trammiteest.
Ma leian, et olen tänasel hommikul leidnud rahu. Rahu enesega, rahu maailmaga enda ümber ja rahu kõigega ,mis selle sees leidub.Ma kuulen tirinat või ehk kriginat, on see uni? One see mu äratuskell, mis mind paaniliselt üles püüab äratada? Leidsin ma rahu midagi tegemata, midagi reaalselt nägemata? Ma olen valmis ärkama, et teada saada. Ma olen valmis, MA OLEN VAL...
Trammi number oli 1, hukkunuid oli 1. Ehk oligi see uni, millest ma ärkasin? Aga siin ilmas mind igatahes enam ei ole.
Täna leidsin oma rahu.
Minu rahu on pisike ja vaikne.
Ta vajab vaid rõõmu ja toitu.
Minu rahu on seega vähenõudlik.
Kui aus olla, siis und on tal ka vaja.
Täna leidsin oma rõõmu-too tuli koos rahuga.
Nüüd on minu rõõm ja rahu nii kenakesti koos.
Ehk on see vaid uni?
Nad vast varsti kaovad.
Kell tiriseb, mina ärkan.
Naeratus valgub näole.
1. Ei suuda isegi kaunid kuldkollased kardinad varjata seda teisipäeva hommiku hallust ja vihmasust.On hommik, kell on umbes kümne kanti ja olen värskelt üles ärganud. Olen tänasel päeval millegipärast, vaatamata kõigele sellele kurbusele ja hallusele ikkagi rõõmus.Ma ajan end oma vanast logisevast ja kägisevast voodist püsti, viskan kärmelt selga riided, mis küllaltki kortsus kuna eelmisel õhtul ei olnud viitsimist neid eriti korralikult tooli peale panna.Teksad, sokid, triiksärk ja koolikott, muud vast ei olegi vaja. Ja muidugi ka mu hall soni.
Kõnnin oma toast välja, köögist jookseb mind tervitama kallis koer, kes juba nii vana, et tihti ei jaksa enam trepistki üles tulla, siiski võtab ta vaevaks minu juurde just joosta ja see teeb minu rõõmsa meele kuidagi kurvaks, sest ma tean, et ehk võib juhtuda nii, et järgmisel aastal mu kallis koer enam mulle seda rõõmu ei osuta.Olen tihti selle üle mõelnud ja see muudab mind väga kurvaks, olen ma ju selle sama kalli koeraga kasvanud, harjunud sellega, et ta karvad katavad pea poolt meie korterit ja, et ta hingeõhk ei ole just kõige värskem.
Too karvane krants, pool saksalambakoera ja teine pool kollit on mulle kallim kui parimad sõbradki.
Ema veel magab, ma üritan vaikselt liikuda, et teda mitte äratada, astun kööki, võtan koera endaga kaasa ja avan külmkapi ukse, mis pesitseb köögi kirde poolses osas. Kapist vaatab mulle vastu üksik jogurt, mida ma ära süüa ei saa, kuna selle sööb ema. Peab vast endale mõne võileiva tegema ja siis vahetunni ajal lihtsalt poodi minema. Käes nuga, vehin kärmelt valmis endale viis võileiba, need saavad kiirelt ka uue kodu mu kõhus ja koera omas, sest ta kurvad silmad on jätkuvalt minu jaoks liiga tugevad, pole neile suutnud siiani vastu panna.
Tänasel hommikul on mu peas kuidagi nii palju erinevaid mõtteid: fantaasiaid, filosoofilisi mõtteid ja igasuguseid muid mälestusi. Pähe kargas ka üks mu lemmik luuletus. Too luuletus, mis on nii lihtne ja samas nii võimas ja sügav, tol teosel ei ole autorit, kuid sel pole tähtsust, sest ainus, mida tolle luuletuse juures vaja teada, on see, et too on tulnud läbi raskuste, ja südamest on see paberile valgunud. Nüüd teilegi selle luuletuse ma toon:
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
Ma tahan elada.
Ma tahan armastada.
2. Rahakott? olemas. Telefon? olemas. Müts? olemas. Võtmed...
olemas. Olles üles leidnud kõik mis algavaks koolipäevaks vajalik, viskan ma ka oma koolikoti selga ja asun ust avama, sellepeale hakkab aga karjuma koer, ema ärkab ja ajab end kiirelt voodist püsti. Samal ajal kui ema oma toast minu poole liigub, et mulle head koolipäeva soovida, saadan ma koerale hukkamõistva pilgu, olin ma ju juba 10 minutit vaeva näinud, et mitte ema äratada.
Võti välimises lukuaugus, keeran korra, kaks ja sean sammud trepikoja poole. Mõtlen tunniplaanist ja sellest, kas mul on kõik asjad selged. Kordan peas üle veel mõned terminid, mõned valemid ja jään taaskord rahule, mul mälu ei ole mind ka täna hommikul alt vedanud.
Ma leian, et siiani ongi minu edu pant olnud mu mälu, ma ei õpi kodus üle 30 minuti ja ma ei õpi vahelt enne suuri töid üldse, olen endas nii kindel ja seda ka põhjusega, olen siiani vaid korra läbi kukkunud ja tol korral kukkusin läbi ka korralikult, puhas 2 ja isegi mitte päästva 3 hõngu ei olnud selles töös ja see tegi mind üllatavalt rõõmsaks, sest nüüd ma tean mis tunne see on, kui ikka mitte midagi ei tule meelde, kui midagi ei oska ja kui isegi spikerdada ei saa.
Tulles tagasi aga tänasesse päeva, siis olin vast jõudnud vaid trepi keskpaika, kuskile 2. korruse juurde, kui mu ees avanes uks, mis peaaegu mind tabas, uksest väljus keskealine mees, kes ei palunud vabadust, kuigi ma sain aru, et ta teadis, et ma olin tänu temale, peaaegu oma pea metallist uksega kokku viinud. See ärritas mind, miks ei võinud ta vabandust paluda, kas asi on selles, et ma olen ehk eestlane või on asi selles, et ma olen noor? Kuigi ma usun, et asi ei ole üldse selles, kes mina olen, vaid selles, kes tema on- kibestunud, harimatu kõbi.
Olles eelnevast ärritunud, asusin ma taaskord trepist alla liikuma, nüüd jõudsin esimese korruseni, ka selle uks avanes, aga see kord olin ma kiirem, lükkasin seda veidi ja kuulsin ukse tagant vaiksel häälel: "Mis see siis nüüd on?" Siis ma nägin-ma olin valinud oma nn kättemaksuks umbes 70 aastase tädikese. Oi jah, valmistusin kiirelt lahkuma kuid enne, kui ma seda teha jõudsin, nägin ma, et tädikese suu hakkas avanema, ma lootsin, et suudan oma kõrvad katta, suudan ehk joosta või midagi muud taolist teha, et pääseda sellest sõnade valangust, mis minu poole nüüd sealt suunduma asus, ma ei olnud valmis võtma vastu kõike seda viha, mis minu vanuste suunas sealt tulema valmistus. Sealt need aga tulid, need laused jõudsid mu pähe enne kui tädike neid lausudagi jõudis: Noorus on hukas! Vahi nolki, tuleb vanainimest lükkama! Poisiraisk, sulle peaks politsei kutsuma! jne. Enne aga, kui olin kõik need laused oma peas kokku lugenud, avas tädike suu ja lausus: pojake kas sa saaksid mind aidata, mul oleks vaja ratas alla saada, ehk aitad vanainimest? Ehmunult kuid kõhklemata vastasin jaatavalt ja asusin ratast alla vedima.
Olid veel mõned sammud jäänud aiaväravani, tädike oli minust juba oma rattaga mööda sõitnud ja mind veelkord tänanud ja ma kirusin end, et olin nii lollilt käitnud, ei olnud ma ju palju parem kui too mees, keda kõbiks kutsusin. Kuid samas, too enesekirumine tõi mind tagasi ühe mõtte juurde-kui tihti juhtub see, et noori kirutakse vanemate poolt? Üsna tihti, ehk suuremal osal kordadest ka ilma asjata, tihti kõigepealt kirutakse ja ei üritatagi viisakusega ja sealt tuleneb vastastikune viha vanurite ja noorte vahel, või ka noorte ja keskealiste või nooremategi vahel. Kuid ma otsustasin selle teema unustada, mis ma ikka varajasel hommikutunnil end selliste mõtetega painan, pigem meenutan mõnd head luuletust või ehk tsitaati.
Pika meenutamise järel ei tule ühtegi head luuletust meelde, midagi oleks samas vaja.
Oi, mul on ju kotis üks luulekogu, nimega "Salve", löön selle keskelt lahti ja leian luuletuse, mis kohe meele veidi rõõmsamaks teeb, on teine ju niivõrd vaimukas aga samas ka sügav. Kui tõesti tolle luuletuse peale veidi rohkem mõelda ja ehk seda natuke rohkem seedida, anda sellele luuletusele aega, pöördudes tema poole viisakuse ja lugupidamisega, ehk avab toogi end meile? Ja kui avab, ehk peaksime õppust võtma? Aga nüüd siis too luuletus:
Henn-Kaarel Hellat “Alaleütlev”
on kõige ohtlikum
kääne
Vastab küsimustele
kellele
millele
aga siis tuleb veel
küsida
mida
kui palju
mille eest
kunas
kuidas
miks
ja kas ikka tasub
ega keegi ei solvu
on see ikka seaduslik
mis ma vastu saan
3. Värav sulgub ja ma leian end Erika tänavalt, minust vasakule jääb vana politseijaoskond ja otse minu ees ilutseb tondiloss, millest ma midagi ei tea. Kuid siiski tundub ta mulle nii tuttav.
Ma näen vahel selles vanas tondilossis ennast, nii kaua kui mina olen Erika tänaval elanud, on ta seal seisnud, tühja ja kurvana. Enne siia kolimist olin ka mina tühi ja kurb. Ma näen kuidas see maja soovib, et taas ta ruumides pulbitseks elu, ma näen, et ta ihkab kas või korra taaskord kuulda inimeste sõnu, olgu need kas sosinad, või karjed, või hõiked. Too maja, too vana, räämas ja kole maja, mis kunagi nii uhkelt ilutses üle tänava, olles suurim, kõige uhkem ja teiste poolt austatud, nüüd on ta vajunud unustuste hõlma. Too maja on kui mina enne mu uut algust ja iga kord, kui ma seda maja näen, soovin ma, et ka see maja saaks uue alguse, et tema ruumides jookseks ehk taas lapsed, või käiks vilgas töö, või oleks muusem.
Ma ei tea, miks too suur loss on nii halvas seisus, miks ei ole keegi seda restaureerinud, sellesse uut elu sisse puhunud, või seda lammutanud, keegi oleks ju võinud tolle maja piinad lõpetada, aga ei, siin ta on, ta piinleb ja öösiti võib kuulda, kuis tuul ta katust mööda hiilib ja kuis too maja vihma käes või kuu paistel oma kurba viit ulub. See maja-kord nii ilus ja uhke, on kui metafoor igaühele, kes on unustatud või hüljatud ja neile, kes vajavad abi ja tuge või seda, et keegi nende piinad lõpetaks.
Ma kõnnin kärmel sammul edasi- kui kuskile minna, siis pigem juba kiirest.
Kuid kas too mõtlemine ei ole veidi vale? Just kiire elutempo viib ju eluea alla, tekitab stressi ja sealt tulenevad muud probleemid? Kas me ei peaks varuma endale aega, et iga asi mis me teeme,saaks tehtud korralikult ja, et me saaks nautida just seda teekonda, kas või sellist, mida me läbime iga päev, see tee, mille jooksul võime oma elus nii paljus selgusele jõuda, kuid ka sel rajal, mille läbimine, võib kesta vaid 20 minutit, võime me leida ka oma lõpu. Just see teekond harib meid, paneb meid mõtlema ja nägema asju teisest küljest. Teades seda, kõnnin ma ikkagi sama kiirelt, ehk kiiremini ja ma ei tea miks. Ehk on elu oma reeglid seadnud ja ehk on minu saatus liikuda kiirelt ja peatumata ja nii jään ma ehk ilma just sellest rajast, mis tuleb läbida, jään ilma sellest teekonnast ja sellega ehk kaasnevast eneseleidmisest. Ehk ma peaksin hoopis tundma õnne, sest tol teekonnal võib ju mind ees oodata palju õnnetust, palju valu ja ma näeksin ehk kõike seda taas mida olen läbi elanud: näen inimesi, kelle asemel ma võiksin ise istuda, kelle asemel ise kummutaksin odekolonni pudelit ja ümiseksin kurba viit. Kuid samas tooks see teekond mulle ka kindlasti rõõmu, ma näeksin sõpru, oma peret ja kõiki neid, kes on minust teinud selle, kes ma olen nüüd. Siin tekibki mul küsimus, kus on õnne piir?
Ain Kaalep “Õnne piir”
Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.
Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.
Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.
Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.
Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununed,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.
Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.
Näen ka puud, mis enda kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.
Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.
See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.
Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.
Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.
Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.
Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.
Oled sada korda sada, mitte üks ja mitte kaks.
Elu helk ja surma sära kaovad ära sootumaks.
Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.
Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenut
vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist: ei naer, ei nutt.
- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - -
- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – -
Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.
Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
Ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.
Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.
4. Astun sammu, siis veel mõned ja varsti ongi too vana maja mu selja taga. Peast hakkavad juba kaduma need mõtted, mis enne peas keerlesid ja hetkeline kurbus asendub, ehk meloodiaga, või ehk luulega, või ehk millegi muuga.
Ma jalutan üle pisikese ristmiku ja möödun veel ühes lagunevast majast ja ka sellest möödudes jõuan ma pisikese pargini. Näen juba hommikul vara lapsi kiikedel ja liivakastis, ka pingil näen üht inimest. Ei ma näen rohkem inimvaret,sest täisväärtuslikuks inimeseks ei ole teda vast paslik kutsuda. Tema silmist ei tule rõõmsaid pilke nagu neid on tuleb laste silmist. Nendest kahest paistes ja tursunud sinisest silmast on näha vaid piiritut kurbust. Ehk paistab sealt ka midagi ilusat- mälestusi elust, mis tal kunagi oli, siis kui tal oli kodu, kui tal oli ehk pere ja tuttavad kellega koos sai aega veedetud. Need mälestused, ükskõik kui rõõmsad aga ei ole siiski täis elu. Iga mälestus teeb vaid haiget ja suunab käe taas selle pudeleid täis koti kõrvale, kus seisab pisike rohelise kirjaga pudel, kummutab seda korra ja vajub sinna pingi peale tagasi. Mu silma ei valgu pisar ja ka ei lasku mu käsi taskusse, et sealt ehk mõni kroon võtta ja need talle pihku suruda. Miks, sest... Kui aus olla, siis ma ei teagi miks ma seda ei teinud. Ehk kummitas veel mind loeng mida kuulasin, kus räägiti just, et too mõni kroon mis ma annaks teeks rohkem kahju kui kasu, pikendaks vaid piinu ja ei tooks lahendust? Miks ei aita ma siis teistmoodi?
Ehk v6tan tal käest kinni, viin ta kuskile, kust ta saaks abi ja tuge? Aga samas, ta on must ja räpane, ta haiseb ja ta kannab ehk haigusi, mille nime ma hääldadagi ei suuda.
Ja nii ta istub seal ja mina kõnnin edasi, hing on kuidagi tühi. Vaid paar sammu jõuan teha, vaatan seekord vasemale ja näen kuis kaugel, kuid samas siiski minu silme all, ajab väriseval käel oma juba niigi ära torgitud veenidesse süstalt üks noor naine, ma tean teda, ta elas kunagi minu tänaval. Ma teen juba sammu sinnapoole, et ta käest see süstal tõmmata, see murda ja siis võtta kinni tolla naise käest, et teda aidata ja siis...
Jõuan vanemate majade vahelt välja ja juba uuemasse tänava poolde. Ma jään seisma ja hingan korra sügavalt, mu silmadesse ei valgu siiski ühtegi pisarat, ma teen südame kõvaks ja astun edasi. Ma olen üllatunud iseenese isekuses, ma ei pea end halvaks inimeseks, aga ma ei suuda üle saada sellest vastikusest, mida ma tunnen selle halva ees ja selle nõrkuse ees ,mida ma näen. Ma olen ise ka raskustes olnud, põhjas ära käinud, aga mina ei andnud alla, miks nemad siis ei saa enesega hakkama? Ja siis too vastikus nende vastu muutub kärmelt vastikuseks minu enese vastu. Kui mina seal pingi peal istuks, siis paluks ma ise ju ka almust, sealt tulla välja on tihti pea võimatu. Siin ma olen, mul on kõik korras ja ma ei suuda teisi aidata ja ma ei taha, sest...
Pea täis neid mõtteid, seisatan veelkord, võtan kotist ühe paberi ja kirjutan mõned read:
Sa näed aga sa ei aita.
Kuis silmist valgub põskedele pisar.
Sa näed.
Kuis trepist üles rühib vanur.
Sa näed.
Ma kukun ja kukun aina sügavamale.
Sa näed aga sa ei aita, sest sa ei saa.
Miks sa ei saa?
5. Jätkuvalt on mu jalge all hall ja krobeline tee. Ma võtan kotist kõrvaklapid ja ühendan need telefoniga. Kõrvu voogav muusika on kui palsam mu hingele, ma muutun üha rõõmsamaks ja täna juba läbielatu hakkab ehk selja taha jääma.
Mulle kõnnivad vastu isa ja tema ehk esimeses või teises klassis käiv poeg. Isa silmist on maailma kiirgamas määratut uhkust oma poja üle. Poeg seevastu näib end isa käevangus tundvat nii turvaliselt, nii rõõmsalt ja nii uhkelt. Ka mina soovin kunagi olla selline isa ja näha oma pojast sirgumas meest, tunda rõõmu ja kurbust koos temaga ja olla olemas, kui temal mind vaja on.
Ma jõuan astuda veel vaid mõne sammu, kui katuselt kukkuv leht mu ette maha langeb. Ma jälgisin kogu ta lendu ja selle nii kerges ja looklevas ilus leidsin ma taaskord oma rõõmu. Ma tunnen, kuis mu näole valgub lai naeratus, elujõud on taas minus voolamas ja ma näen kõike enda ümber taas nii kireva ja kaunina. Ühtäkki on kõik muutnud.
Oh kuidas ma soovin seda rõõmu teistega jagada! Aga ma ju saan seda teha. Ma kavatsen koolis kõiki teisi oma naeratusega nakatada, kavatsen meetodeid valimata nende näole manada laia, suure ja nii ilusa naeratuse.
Kuid need meetodid ma pean enne välja mõtlema, pean vast oma huumori arsenalist lagedale tooma naljad, mida olen mustadeks päevadeks hoidnud? Vast pean ka need ette tooma, mis ehk ei tohikski päevavalgust näha?
Ma tunnen end nüüd veel rõõmsamana, mul on seatud siht. Ma tunnen, et ehk on minu töö inimesi verbaalselt raputada? Panna neid oma sõnadega mõtlema, panna neid end muutma, on mul selleks õigus? Muidugi on, kõigil on, sinul ka, sest aitamine ei ole keelatud, head teha ei ole taunitav. Ka tänapäeval jätkub siiski headust ja ka mõistust headuse hindamiseks.
Oma lootuse-, ootuse- ja rõõmusegases meeleolus olen ma jõudnud vaid ehk 10 meetri kaugusele trammiteest.
Ma leian, et olen tänasel hommikul leidnud rahu. Rahu enesega, rahu maailmaga enda ümber ja rahu kõigega ,mis selle sees leidub.Ma kuulen tirinat või ehk kriginat, on see uni? One see mu äratuskell, mis mind paaniliselt üles püüab äratada? Leidsin ma rahu midagi tegemata, midagi reaalselt nägemata? Ma olen valmis ärkama, et teada saada. Ma olen valmis, MA OLEN VAL...
Trammi number oli 1, hukkunuid oli 1. Ehk oligi see uni, millest ma ärkasin? Aga siin ilmas mind igatahes enam ei ole.
Täna leidsin oma rahu.
Minu rahu on pisike ja vaikne.
Ta vajab vaid rõõmu ja toitu.
Minu rahu on seega vähenõudlik.
Kui aus olla, siis und on tal ka vaja.
Täna leidsin oma rõõmu-too tuli koos rahuga.
Nüüd on minu rõõm ja rahu nii kenakesti koos.
Ehk on see vaid uni?
Nad vast varsti kaovad.
Kell tiriseb, mina ärkan.
Naeratus valgub näole.
kolmapäev, 14. juuli 2010
Hääl
Minu jõud ei peitu minu kätes.
Minu jõud ei peitu minu jalgades,
ei peitu minu rinnalihastes.
Minu jõud peitub minu hääles,
hääles mis on kõvem kui ükskõik mis pasun,
hääle mis valjult ja selgelt kuulutab,
hääl mis raputab,
hääl mis ragistab,
hääl mis müristab,
hääl mis sakutab.
RAPUTAB, RAGISTAB, MÜRISTAB, SAKUTAB.
Mina olen oma hääle leidnud,
olen oma jõu leidnud,
nüüd on ka teil aeg oma HÄÄL leida.
Minu jõud ei peitu minu jalgades,
ei peitu minu rinnalihastes.
Minu jõud peitub minu hääles,
hääles mis on kõvem kui ükskõik mis pasun,
hääle mis valjult ja selgelt kuulutab,
hääl mis raputab,
hääl mis ragistab,
hääl mis müristab,
hääl mis sakutab.
RAPUTAB, RAGISTAB, MÜRISTAB, SAKUTAB.
Mina olen oma hääle leidnud,
olen oma jõu leidnud,
nüüd on ka teil aeg oma HÄÄL leida.
laupäev, 13. veebruar 2010
pühapäev, 17. jaanuar 2010
pühapäev, 3. jaanuar 2010
Pehme, valge ja koheva lumega kaetud jässakas kask,
hiilgamas hommikuse põletava päikese paistel.
Ta lummav helk painab mind,
ta kui üritaks mind tõusma sundida,
lausa tirib mind ülesse.
Värsked ja soojad pannkoogid lõhnamas,
nende kõrval seismas purk magusat mustikamoosi,
mis on valminud vanaema hoolsa pilgu all.
Nende lõhn kui tirib mind enda poole,
lausa karjub:" tule,tule!"
Kõnnin uniselt kööki, kell on 10,
käes on jällegi laupäev.
Ma olen alati laupäeva armastanud.
hiilgamas hommikuse põletava päikese paistel.
Ta lummav helk painab mind,
ta kui üritaks mind tõusma sundida,
lausa tirib mind ülesse.
Värsked ja soojad pannkoogid lõhnamas,
nende kõrval seismas purk magusat mustikamoosi,
mis on valminud vanaema hoolsa pilgu all.
Nende lõhn kui tirib mind enda poole,
lausa karjub:" tule,tule!"
Kõnnin uniselt kööki, kell on 10,
käes on jällegi laupäev.
Ma olen alati laupäeva armastanud.
Avage uks
Ma istun siin pimedas toas, üksi.
Maailm on kaotanud hääled, mul on külm.
Peas uitavad muusika ja värvide asemel surmamotiivid.
Ma olen kui oma rännaku viimasel astmel...
Kuid siis avaneb uks, ühtäkki pimedus kaob ja asendub värvidega,
mul hakkab soe,ma kuulen õues lapsi mängimas ja
eemalt kostub trammi mürin,
peast kadunud on surm ja ma tunnen elujõudu voolamas eneses taaskord...
Läbi kõige selle kostub kui ingli hääl:
"Noh, mis sa unistad, tuled sööma ka juba või?"
Ma tõusen, kõnnin kööki ja
maailm on minu jaoks...
Minu õnne ja elujõu saladus-
avada tuleb vaid uks.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)