17:34

Ma kulutasin 3800 aega

Et iga hommik 50 aega

Ummikus istuda.

Ma kulutasin 700 aega

Et iga päev näppudega ajaratast kerida

Pärida vähem

Ärida enam

Aega numbriteks.

Kulutasin päevast 8 aega 

Et lebada teadvuseta

Vähemalt 2 aega

Et tarbida energiat kahe suupoolega

ja ülejäänud 14 aega

Juureldes minuteid

Püüdes mõista 

Miks niivõrd nakkav

Miks niivõrd järjekindel kaja

Kummitab

Painab ajusagarasse kõnelema

Kui sammun jalul

Sammub suu viisil järgi

Üks viis, mis saadab teel

Üks viis, mis katab puha mõtte aja varjuga

Aeg raiskub armutult

Heli, põrgulik ei jäta rahule

"aga siis meie ümber jälle naerab pime öö"

17:35

"Tsau kallis, ma olen kohal, jõuad sa varsti... a, kohe tuled, selge"

Helena on ajakasutuses

Loominguline

"kohe"

See maagiline ajaühik hetkest tunnini,

mil aeg ja ruum kaotavad tähenduse.

17:36

Mil maailmaruumi saladused avalduvad mõtiskluses

Kavalduvad nutikuses

Salaseptisused ajusopis sügavuti!

17:37

Aeg

on vaid ühiskondlik nähtus!

17:38

Ülev!

Ma olen ajast ülev! 

17:38:30

Okei

Kui ta 40'ks alla ei ole tulnud,

siis ma helistan.

...

...

...

"Tsau, kallis, Aaah, sa oled kohe all, okei, selge, musid."

Ühesõnaga

Aeg

Ja

Ruum

On omandamas üha tuntavamat mõõdet

numbrites

Et palju aega maksab

Ja mitu aega inimestele meeldib,

et nohh, mitu aega viimasel insta pildil on?

Ja mitu aega ma pean laenu võtma

Ja mitu aega juba võtnud olen

Ja kui palju aega ma võtma pean

et teenida see aeg,

mille eest saaks siis tagasi maksta selle aja, mis ma laenasin?

Ma ei andnud käest raha

Et saadan endale ajutiseks kasutamiseks osakese maailmaruumist

Andsin päevi sinu pilgus

Mis kulus, et see number

Saaks liikuma

Andsin hetki kuuldekauguses

et nulle rõhuda reale

Olen väiksemahuline numbriliigutaja

Nullirivistaja

Aja raamatupidaja

Ajaraamatu pidaja

17:40:30

"Tule, kallis

Aeg

on koju minna".

Pool
ja teist
tundi
istuda paigal kui maailm liigub
ümber ringi
püüa kinni
enne kui kaob ära veel võimalus
anda jumet
päikse käes
endale ja teistele
enne veel kui soojad sõnad kaovad külma tuule kätte
teen suu lahti.

Aga mitte siin ei ava
ei paota suud veel siia aga paotan sõnad
kirjaviisil kannan silmadesse
et saaks korda seatud kord see
mis kord peab olema
saab
Olen üks neid kel meeldib unistada
ja silmailust joobununa tihti tundun tuigerdavat
unustuse
unistusse
kanna oma mõtted
ja teod
Ja enne õhtut ka osakese lasen tuulde
ja loodan
et keegi selle kinni siiski
peab.

Varsti aeg saab mulle antud nii
et olen ikkagi
maailmas olemas
ja teedel liikumas
ja sõnu pildumas kui päiksekiirevihus tuult
kuulake kuis mürisen
kuulake kuis vaibun veel
kuulake kuis sosinal te kõrvadesse kannan oma sõnad
ehk midagi ilusat
või mõtlikku
või lihtsalt hoopistükis tobedat
et kuulataksite
ja siis ka kuulaksite
Kui kannan ette oma sõnumit
Ma palun sind
Kuula mind

The couple in 211

As I run in the hustle and bustle of this house
a man
a woman
call for me to help
It seems that we have misplaced our eyes
for they
were there
and we didn't smile

I tend and try to mend
with foods and drinks
and it seems that they
are nothing
but
lovely
smiling
and my heavy heart
becomes lighter with a smile from them
to me
As they enjoy an evening

So far a night of worry
rushing through
halls
clinging to walls
help me, for I can't stand
my mind had become a mix of words
now no longer
kind
my mind
had ripped my smile
and brought the cold winter wind
but I still tried

We talked
till the room
came quiet
and then we talked
till the doors were deemed to be shut
and then
as the night had come
to deep
as the moon
had long taken its place
I opened my heart and gave my last smile of the day
And got two back

The daily troubles and mainly worries
of chores
of work
and of sunlight fading
came to be a memory behind the eyes of the couple
of 211
as they
listened
and held a peace of me
in their arms
just held
no judging
no heartfelt sorrow from a heartless mind
but a soulful silence
from a beating heart

This day that had been tough
was lost
and the daily struggles
came to dust
as I walked home
with an ear to ear smile
and a soul full of warmth
I hope they don't forget me
211
for I shall remember you
as the ones
who took the time
to smile
and listen to me smile back.

Kui kõnelevad

Istu siia mu poeg. Ma olen tahtnud su käest ammu vabandust paluda.
Aga enne ma tahan, et sa teaks miks.
Ma tõin su siia maailma. Olen sind siin kasvatanud ja hoidnud.
Nende meeste ümber oled käinud, kes selle elu raskustes on 
puhunud.
Minu haavadelt valu, su purjedesse tuult. 
Ja ei võta viimsel päeval tasu,
vaid su tuha ja puistavad puudel.
Jah, nii olen sind kasvatanud, et olla oma nime vääriline. 
Ja olla meheks oma ema ees. Nii on sinust saanud mees.
Ja su silmis on sama janu mis minulgi, kuid mul pole sulle midagi jätta.
Olen su pigem hätta jätnud, 
poja, 
su koorem on isa õlult tulnud.
Jah oled nii saanud tunda, võtta, nagu minagi.
Siin, põrgulava äärel, kus su isa oma elupäevi veeretas, hakkad sinagi
neid lugema. 
Siin ei ole soe. Külmad sõrmed veavad paberisse jutte. See sama paber,
mis läeb, kui kaon, kõigi külmadesse sõrmedesse. Vaid mõnele saab tuhk.
Paber, mida oma keldriski saaks vorpida, olla nii igavesti rahasse kantud.
Ja siis oleks sulle see kõik antud. Aga poja, ma olen vana ja loll.
Ikka veel on mulle oluline au. See vana aja ideaal, et raha ei
kanna nime edasi, vaid legendid ja oodid ja eeposed.
Aga nüüd.
Kirjutatakse neid ju paberi peale,
paberi eest
paberi jaoks
et paberilt saaks lugeda.
Ja mina ikka soovin kanda oma sõnuil edasi oma teod. Ja olla su ema jaoks olemas.
Ka siis kui enam ei jaksa, poja... 
Ma enam ei jaksa. 
Ma tahan olla sulle juhiks, et sa saaks olla ikka ja jälle isa toega.
Aga mees on minust läinud. On siit silmist aeg läinud. 
Kandnud minema
ema antud rõõmu, poja antud uhkuse, veel augi kisub. 
Aeg, 
siin põrgulaval.
Mina pidin sulle maailma jätma, kus rohelise hinguse tuules on elu ilus.
Kus pojad ja isad on üksteise toel kandnud viljad ema ette. 
Aga siin...
On isad poegadesse matnud kirved, pojad isadesse jätnud haavad, verised.
Ja sõnad, on nagu see sama paber.
Võitleme selle nimel, nende nimel nii lakkamatult.
Et olla sõnadesse kirjutet uhkust. Et mälestus ei kaoks nendega,
kes kaovad kord, meile järgi. Olla paberisse kirjutet, kui paberit jahtides 
sai paberisse tõmmatud auk. Paberist südametesse, mis kõikjal kõnnivad.
Kui vaid saaks, siis kirjutaks uued. Aga ainult korra saad kirjutada sellele,
poja ära anna oma südant nõnna lahkelt! 
Ära lase kirjutada, kui pole kindel.
Need sõnad oleks pidanud olema mulle.
Kui oma isa käe all ei õppinud, vaid tundsin valu.
Ehk minu käe all, oli sõnadest just rohkem ajal asu, et sa saaks tunda.
Kuidas keelte piitsutus ei ole alatiseks jääv, kuid igavesti kõlav.
Minu selg on tuule ees paljas. Las olla, nii ongi parem. 
Kui külmas saad soojad tunded ikka veel üles leida. 
Ja anda oma paberile kirjutatud nimel, 
sulle.
Siis olen ja olin väärt, et olla mees.
Aga ära räsi paberit, nii kuis räsitud sai minult.
Kord tuleb õige ja paikab. Aga ka niit pole lõpmatu, 
poja, 
ole tugev,
kui süda vaid oskab olla nõrk.
Ma ei tahtnud sulle palju öelda.
Vait, et anna andeks, et ei päästnud sind ära kurjast.
Ka sinu tõin siia põrgulavale, et oma isa seinale sa värviks uue kihi.
Kui koorub minu hing. 
Nii olen koormaks ja hoidsin sind ära maailmast,
kus on Jumal. Sest siin ei ole teda. Ei oleks kellelgi nõnna loomust,
et neid sigadusi taluda, mis oma loomingusse treivad mehed.
Et oleks loomust nõnna kaua seista, käed ristis, ja oodata, et ajast
saab poegadele küllalt ja isadele piisavalt.
Anna andeks, et isa oli mees.
Anna andeks, et isa on ees.
Anna andeks, et su maailm ei ole unistuste värvi.
Ja vaid hallid toonid on olemas.

Kui ajast ja ruumist on saanud küll
siis istun
kuulan lume langemist ja mõtlen
kuhu
miks
kus
ja millega
ma oma aega olen kulutanud
seda mida nii vähe on võtta olnud
et enam
ei tea
kas sõbrad on alles
või on lumi nad vaikselt katnud
ja enam ei näe.

Olen ruumist nõnna kinni võetud
üha suuremat ruumi enda ümber loon, suurt ringi
ja lükkan
siit
ära
oma lähedased ja head ja soojad ja toredad
sest ma tahan hingata
õhku
kus ei ole sõnu
Ja vaid minu mõtteid kannab.

Ja palun tule tuul ja puhu ära
minu silmilt härmatis
et näeks
kuis aeg ja ruum on mulle korda läinud
küllalt
kaua
hoidnud
mind lumepallisõjast.

Ja päästa ära mind kurjast
ja ära saada mind kiusatusse
sest minu päralt on minu aeg ja ruum ja tunded
et ma neid ei kardaks
vaid ootaks
mõtteid
aateid
oma südamest tulema
Et saaks anda andeks oma võlad endale
ja unistuses elada.

Kui mina alles noor veel olin
Ja lapsepõlves mängisin
siis oli kiiresti ja kohe
vaja
näha seda maailma
kus olen täna
Aga siin ei ole suuri lelusid
ja magustoidu mägesid
siin
siin
siin 
siin
on ainult mõrad ja killud ja puru
näitab ennast rõõmul siiski, rõõmul siiski
ka siis kui süda täis on kurvastust.

Aga siin on hea
kui haaran soojast sõnast kinni
ja rõõmsa pilgu peidan tasku
siis on elu kui linnul oksa peal
ja ma lendan taevaste poole
sest 
tuul on
tuul on
tuul on
tuul on

ja siin istudes olen tuulest kõrgemale kantud.

Anna aega

Kõik mõtted mis enne olid on nüüd olemas 
veel seal kuskilt sees. 
Aga 
nad ei pruugi enam 
nii näida
nii tunda
nii olla 
nagu olid enne. 

Me ei näe neid nende silmadega mis olid enne. 
Nüüd tuhmimad
Nüüd hallimad
Nüüd vettinud rohkem kui enne
ja jälle enne ja uuesti enne ja ikka enne
Mõtted minevikus kinni.

Nii kirjutasin eile, kuid juba täna
silmist veidi rohkem värvi annan ära
oma 
tedretähnide arvelt
ja maailmas mõtteid on natukene rohkem
Neid minu omi
Neid sisemisi
nüüd jälle pinnale on tulnud
Ja enam enne ei ole põhiliseks.

On aega veel meil siin küllalt
et tunda
kuis sammud on raskemaks mõõdetud
kui nad tegelikult üldse olema peaks
Mõeldud
pikemaks
Loodetud
raskemaks
Nõutud
üha rohkem ja rohkem ja rohkem ajakulukamaks
Aga tegelikult
aega on
selle kiire asjaga
milleks muretseda?

vaata maailmas ei ole aega vähem
ei ole päevi vähem
ei kuid pisemaid
või aastaid vaiksemaid
me mõtleme
vähem
ja
muretseme
rohkem
nii aeg kaob, kurbusesse ja muremõtte kortsudesse
aga aega on selle kiire asjaga.

Hingan
sügavalt 
sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
ja sisse ja välja
puhkan
hetkeks
annan endale aega
seda, mis nii puudu tundus olevat
ja näen.

mina valitsengi aega
oma minuteid
ja näen, et aega on selle kiire asjaga
mul on aega elada
küll
ja 
veel.

sest vaata, meil on aega sama palju kui enne
lihtsalt elu on keerukam. :)

Tere

Vahel tundud sa imelik
Maailm
kantud meie muredest ja vaevadest
et
olla kord nii nagu minagi
veel hingata
oodata
mida?
tervitust ja sooja sõna
just!

Ja nii seisangi
paigal
ja lasen minna kõigil mööda
ehk näed
ehk avad siirail sõnul suu
ja suudled tuult
kuid maailmaruumi on juba
täitnud
kinni mätsitud
tuulde lastud
suud ja sõnad
nood.

Ma armastan
kui tuulest kantud ja meelest laetud
veel südamestki taga aetud
sõnad 
on mulle
ja ma näen neid oma pilvepiiril tantsimas
et päike
et kuivataks
et ei enam nutaks
sisimas see poiss
kui ära keerasid pea, et silmad ei naerataks.

Kord ehk näen su silmis oma kohta
seda mis minust
sinu
sisse
jäi
see tunne mille andsin enda seest tuulele
kanda, hoida, veel ära nõida
vaata
nüüd istub
su õlal
mu naeratuse laululind

Ja ta laulab, sulle laulab, nagu mina
seest, sisimast annab tuld edasi
ja tuult edasi
ja kandub nii
minu
oma
enda 
süda ja hing ja meel
mis sulle kord sai antud
ja sinu poolt ära murtud
Kas sa siis ei tea?
Ei tohi murda hingelinnu tiibu.

Nüüd kahekesi rändame
mu õlal ootab
et veel kord ja jälle kord ja iga kord
saaks veel minu hinguse tuules lennata
ja laulda
et
siin
ja
seal
on ühes tedretähni sinisilme kumas rõkkav naeratus
ootab lendu see lind
Kuid pole tuult
pole tormi
pole tuld

Sest sul on raske
mu
tuulel anda suud.