Kui kõnelevad

Istu siia mu poeg. Ma olen tahtnud su käest ammu vabandust paluda.
Aga enne ma tahan, et sa teaks miks.
Ma tõin su siia maailma. Olen sind siin kasvatanud ja hoidnud.
Nende meeste ümber oled käinud, kes selle elu raskustes on 
puhunud.
Minu haavadelt valu, su purjedesse tuult. 
Ja ei võta viimsel päeval tasu,
vaid su tuha ja puistavad puudel.
Jah, nii olen sind kasvatanud, et olla oma nime vääriline. 
Ja olla meheks oma ema ees. Nii on sinust saanud mees.
Ja su silmis on sama janu mis minulgi, kuid mul pole sulle midagi jätta.
Olen su pigem hätta jätnud, 
poja, 
su koorem on isa õlult tulnud.
Jah oled nii saanud tunda, võtta, nagu minagi.
Siin, põrgulava äärel, kus su isa oma elupäevi veeretas, hakkad sinagi
neid lugema. 
Siin ei ole soe. Külmad sõrmed veavad paberisse jutte. See sama paber,
mis läeb, kui kaon, kõigi külmadesse sõrmedesse. Vaid mõnele saab tuhk.
Paber, mida oma keldriski saaks vorpida, olla nii igavesti rahasse kantud.
Ja siis oleks sulle see kõik antud. Aga poja, ma olen vana ja loll.
Ikka veel on mulle oluline au. See vana aja ideaal, et raha ei
kanna nime edasi, vaid legendid ja oodid ja eeposed.
Aga nüüd.
Kirjutatakse neid ju paberi peale,
paberi eest
paberi jaoks
et paberilt saaks lugeda.
Ja mina ikka soovin kanda oma sõnuil edasi oma teod. Ja olla su ema jaoks olemas.
Ka siis kui enam ei jaksa, poja... 
Ma enam ei jaksa. 
Ma tahan olla sulle juhiks, et sa saaks olla ikka ja jälle isa toega.
Aga mees on minust läinud. On siit silmist aeg läinud. 
Kandnud minema
ema antud rõõmu, poja antud uhkuse, veel augi kisub. 
Aeg, 
siin põrgulaval.
Mina pidin sulle maailma jätma, kus rohelise hinguse tuules on elu ilus.
Kus pojad ja isad on üksteise toel kandnud viljad ema ette. 
Aga siin...
On isad poegadesse matnud kirved, pojad isadesse jätnud haavad, verised.
Ja sõnad, on nagu see sama paber.
Võitleme selle nimel, nende nimel nii lakkamatult.
Et olla sõnadesse kirjutet uhkust. Et mälestus ei kaoks nendega,
kes kaovad kord, meile järgi. Olla paberisse kirjutet, kui paberit jahtides 
sai paberisse tõmmatud auk. Paberist südametesse, mis kõikjal kõnnivad.
Kui vaid saaks, siis kirjutaks uued. Aga ainult korra saad kirjutada sellele,
poja ära anna oma südant nõnna lahkelt! 
Ära lase kirjutada, kui pole kindel.
Need sõnad oleks pidanud olema mulle.
Kui oma isa käe all ei õppinud, vaid tundsin valu.
Ehk minu käe all, oli sõnadest just rohkem ajal asu, et sa saaks tunda.
Kuidas keelte piitsutus ei ole alatiseks jääv, kuid igavesti kõlav.
Minu selg on tuule ees paljas. Las olla, nii ongi parem. 
Kui külmas saad soojad tunded ikka veel üles leida. 
Ja anda oma paberile kirjutatud nimel, 
sulle.
Siis olen ja olin väärt, et olla mees.
Aga ära räsi paberit, nii kuis räsitud sai minult.
Kord tuleb õige ja paikab. Aga ka niit pole lõpmatu, 
poja, 
ole tugev,
kui süda vaid oskab olla nõrk.
Ma ei tahtnud sulle palju öelda.
Vait, et anna andeks, et ei päästnud sind ära kurjast.
Ka sinu tõin siia põrgulavale, et oma isa seinale sa värviks uue kihi.
Kui koorub minu hing. 
Nii olen koormaks ja hoidsin sind ära maailmast,
kus on Jumal. Sest siin ei ole teda. Ei oleks kellelgi nõnna loomust,
et neid sigadusi taluda, mis oma loomingusse treivad mehed.
Et oleks loomust nõnna kaua seista, käed ristis, ja oodata, et ajast
saab poegadele küllalt ja isadele piisavalt.
Anna andeks, et isa oli mees.
Anna andeks, et isa on ees.
Anna andeks, et su maailm ei ole unistuste värvi.
Ja vaid hallid toonid on olemas.